performance: JUST FOR THE SAKE OF WHIPPING

an improvised performance
(de)constructing the act of hair whipping
the physical movements for making one’s hair “dance”
the hair’s movement as choreography
the social and cultural connotations in relation to hair
the visual content of it

enjoy

 

Advertisements

DANCE WILL NOT ASK YOU TO DANCE IT

Dance will not ask you to dance it.
That is why dance (and other art forms) are special.
In the end, what matters is your own relation with it.
Sure, institutions might ask or not ask you to make art, other people might or might not like your art, you might feel included or excluded in the scene with your art, you might have or not the perfect circumstances for making art.
It matters, but none of those will be the birth or death of your art.
You making art is the birth of it. Or the opposite.
What I recommend to myself and to others, is to make art regardless of outside conditions, and furthermore, regardless of false motivations and ambitions related to the scene… the market… the belonging… sense of being valued.
In solitude, with no particular one waiting for something from you, hoping for something to come of you, with no pressure of delivery and have-to-do’s, you will hear the true voice of your making.
Or the lack of it. Which is also okay.
Only you can decide to dance the dance.

Dance will not ask you to do it.

(EST) SIIN olemisest ja SINNA püüdlemisest

to 20170407_105936.jpg

t 20170214_112333.jpg

t 20170526_115045.jpg

2016/17 hooaja liikumisSESOON on selja taga ning on põhjust virtuaalseteks ovatsioonideks ja toimunu peegeldamiseks.

Oleme liikunud koos mitmete kohalike ja välismaiste tantsukunstnikega nagu Liis Vares, Tatjana Romanova, Joonas Tagel, Florence Augendre (BE/FRA), Simon Mayer (AUT), Karl Saks, Nele Suisalu, Mira Kautto (FIN) ja Laura Kvelstein. Aitäh!

Möödunud hooajast kumab kehas palju märksõnu ning osa neist kordus erinevate läbiviijate huulil ja nädalais. Seega tekkis hooajale ootamatult võrdlemisi äratuntav nägu. Missugune see nägu oli ja millega läbiviijad töötasid?

 

Ukse avas Liis Vares, kelle nädal kandis pealkirja “DRIVE/AJAM”. Lisaksin siia veel märksõna “AJEND”. Ukse sulges Laura Kvelstein, kelle nädal kandis pealkirja “It’s my party and I’ll cry if I want to.” (“See on minu pidu ja ma nutan, kui tahan.”) Liisi kannustavaks küsimuseks oli liikumist käivitav mootor, lüliti, mis meid isiklikult liikuma paneb. Laurat sütitavaks  küsimuseks oli “Kust saab liikumine alguse?”, lähtuvalt isiku kehalisest reaalsusest ja ühiskondlikust suhestumisest.

Tantsukunstnik ajab taga liikumise ausat tekkimist ja olemust.

Kas Sa vaatad vahel sarja “So You Think You Can Dance?”?

Minu vastus on “Jah”. Sest vahel on hea vaadata inimesi tantsimas maksimumiga. Ekspressiivsus, ekstravertsus, suur liikumine, tugeva füüsise rakendamine.

Seal viljeldavas kaasaegses tantsus on vormi ja liigutuse teke valdavalt välise lähtepunktiga. Kindlaid elemente ja printsiipe luuakse korduvalt uuesti. Liikumise isiklik põhjuslikkus on teadmata kadunud või lahustunud traditsiooni omandamises ja taastootmises.

Seda on näha ka värsketes / noortes tantsijates, kelle liikumist ja loomingut vaadates võib tekkida küsimus: mida peaks õigupoolest mulle kommunikeerima liikumismaterjal, mis paljuski koosneb tehniliste elementide jadasse seadmisest?

 

“Let us begin with the idea that you know to dance.

Training is only sometimes a bonus.” – Jonathan Burrows

Treening ja tehnika on relvad tantsija kasutuses, mitte tantsija ainuvõimalik viis liikuda.

Kui Sa just nii ei eelista.

 

Ideaalis omistab tantsija vormitundlikkuse ja tehnika ning säilitab samaaegselt isikliku lähenemise / suhte liikumisele. Tihti tajutakse pärast ülikooli ja mõningast vabakutselisust tühimikku: liikumise vundament on kaduma läinud. Võib järgneda periood, kus tantsitakse vähe või ei tantsita üldse. Üheks põhiliseks küsimuseks, millega tantsukunstnik sel perioodil silmitsi seisab on: “Miks?”. Miks tantsida? Kust kohast minu tants alguse saab? Päris ausalt… ilma normide ja vormideta. Kas, kuidas ja kui palju ma tahan tantsida?

Paradoksaalselt võib juhtuda, et tantsija tunneb, et ei tahagi tantsida.

Miks? Põhjuseid on mitmeid ja isikuliselt erinevad.

Siinkohal mõtlen ma alguse peale, selle peale, miks ma jäin tantsu juurde. Ehk on igapäevane olme, haridustee, turumajandus selle algse kire tuhmistanud?

Siis ma vaatangi sarja “So You Think You Can Dance?”

 

Tants võib olla väga peenhäälestatud vahend mõtlemiseks.

Viimaks on tants aga väga lihtne ja ürgne viis endas peituvat elujõudu ja tundeid väljendada.

(So here I say, cut all the bullshit and just get down and dirty. Pane peale lemmikmusa ja lihtsalt tantsi.)

 

Kaasaegne tants on kaasaegsele kunstile omaselt uudsuse printsiibis kinni. Me kõik oleme kuulnud ja võib-olla kasutame ka ise tantsutunde andes sarnaseid väljendeid: “Proovi liikuda oma mustrite vastu”, “Liigu oma mugavustsoonist väljapoole”.

Eesmärgiks on liikumise väljenduslikkuse ja keha võimekuse suurendamine.

Need on väga head eesmärgid.

Tulemuseks võib pahatihti olla aga liikuja, kes oma tantsu eest põgeneb. Teadmata täpselt, miks seda pelgama peaks. Liikudes kogu aeg nagu tema “ei liiguks” ja seekaudu jättes tähelepanuta isikliku liikumise arendamise.

 

Oluline märksõna on isiklik tantsupraktika.

 

Uudsuse põhimõttest lähtumine ei ole ainuke viis liikumiseks.

Kui Sulle just nii ei meeldi.

 

Nele Suisalu on öelnud, et sessioonide läbiviimist ja liikumist tuleb teha ENDA kaudu.

Enda kaudu on lihtsam ka oma piire nihutada.

 

Lisaks uudsuse printsiibile on endiselt levinud arusaam, et tants peab olema hüpermobiilne. Ühiskonna areng, tehnilised revolutsioonid, võimaluste rohkus ja piiride avatus võimaldavad inimesel teha palju, olla kiire, olla võimekam kui kunagi varem. Progress on endiselt moes. Ja progress tähendab väsimatut edasiliikumist. Selles maailmas on tantsija tihtipeale olnud übermenschi kehastus.

“Puppets, like elves, need the ground only so that they can touch it lightly and renew the momentum of their limbs through this momentary delay. We humans need it to rest on, to recover from the exertions of dance, a moment which is clearly not part of the dance. The best we can do is make it as inconspicuous as possible…

See mõte pärineb 1810. aastast nukuteatri kohta Heinrich von Kleisti sulest.

André Lepecki on rõhutanud antud mõtet, et näidata kui ammusest ajast pärineb arusaam tantsimisest kui pidevast liikumisest, kus keha inimlikkust tuleb vähendada ja varjata.

 

Maksimaalne liikuvus ei pea olema ainuvõimalik viis liikuda.

Aga võib, kui see Sind hästi teenib.

 

Kas Sa tead kuidas Sina tahad tantsida?

 

Möödunud hooajal on selle küsimuse alguspunktiks tihti olnud seisak.

Maksimaalne nullistamine.

Neutraalistamine.

Väljakujunenud ideedest tantsu olemuse kohta lahti laskmine.

Mitte tingimata ümbermõtestamine, aga kindlasti taasmõtestamine.

Taasmõtestamine tähendab, et on võimalik ka naasta varasemate arusaamade juurde ning tõdeda, et nad on antud hetkes kohased ja n-ö tõesed.

 

(Lastes lahti eeldustest, et tants peab olema tehniline, ülimalt liikuv, uudne, on mul olnud võimalus nende põhimõtete juurde vabatahtlikult naasta.)

 

Kas see, kuidas ma tantsin, ongi see kuidas ma tahan tantsida?

 

Siinkohal tuleb esile tantsu laiem kõnevõime. André Lepecki sõnutsi on tants väsitav ja tants on väsinud. Mitte et me ei tahaks tantsida. Tants on super (!), aga tants ei huvitu täna enam olemast üksnes jätkuv ja voolav liikumine (flow and a continuum of movement). Tants on võtnud vastu julge otsuse olla väiksem, “vormitum” ja isiklikum. Modernsusele omase mobiilsuse ja üliinimlikkuse valguses on endiselt paljude jaoks toimumas – Lepecki järgi – tantsu ontoloogiline reetmine (onthological betrayal). Siinkohal eelistan vaadata toimunut mitte kui reetmist (mis on negatiivse konnotatsiooniga), vaid kui positiivset nähtust. Tants on jõudnud sinna punkti, kus kahe hüppe vaheline hetk, puhkus, jõu kogumine, paus liigutuste vahel ja sees, aeglus, mõtlev keha pole enam tantsust välja arvatud, vaid sellesse kaasa arvatud.

 

Tants on võtnud vastu julge otsuse olla inimlik.

Ja mitte peita isiklikke erivajadusi.

 

Me oleme jõudnud reaalajas mõtleva ja tegutseva kehani.

Tants organiseerub järjest enam reaalajas, mitte fikseeritud koreograafias.

Minu jaoks on selles midagi vabaduse kohta.

See on see tore hetk, kui vundament liikumiseks on olemas. Kehakool on läbitud, kehaline teadlikkus välja kujunenud, keha võimaluste ja võimekuse piire uuritud ning ollakse valmis ja võimelised loominguliseks väljenduseks.

 

Sel hetkel saame liikudes hakata sügavamalt mõtlema.

Sealhulgas uuesti mõtestama, mida see isiklikus ja ühiskondlikus plaanis tähendab.

See… minu tants. Meie tants.

 

Instrumendi harjutamine < > Instrumendi mängimine

 

Ideaalis (?) saavad instrumendi harjutamine ehk tehnilised võimekused rakendatud ja ka arendatud instrumendi mängimisel.

 

Lisa Nelson on märkinud viidates 70-ndatele USA kaasaegses tantsus, et ta ihkas näha enamat kui igapäevaste liikumiste toomist koreograafiasse, tantsijate omavahelisi suhteid ja suhestumist ruumi arhitektuuriga. Ta soovis näha “sisemist dialoogi, mis vormib välise”.

See on see hetk, kus liikumist ei juhi ega defineeri enam välised vormid ja ambitsioonid, vaid liikumine tekib kehasisese maastiku uurimisest, kogemisest, siin ja praegu (uuesti)mõtestamises. Minnakse sügavamale (tantsu)kultuuripoolsest koreografeeringust (ühiskondlik kehaline koreograafia, tantsutreening, muud tehnikad), mitte aga neid välistades, ent mõistes, et kehas on veel teisigi radu.

Siin ja praegu on olulised, et anda ruum liikuja hetkeseisundile.

 

Kõiki meie tegevusi kannustab soov saada paremaks ja see on positiivne. Probleem tekib siis, kui liikuja enesetaju ja seisund hakkavad kannatama pideva püüdluse all olla parem ja olla parim. Järjekordne põgenemismehhanism on lihtne tekkima, seekord millegi “parema” suunal, mida Sa veel ei ole. Selle tulemuseks võib olla negatiivne enesehinnang ja väärdunud arusaam enda kui tantsukunstniku väärtusest. Siinkohal toimib ühiskonnas laialdaselt levinud mehhanism: raskused enese armastamises ja enda aktsepteerimises.

 

Enesearmastus ja – aktsepteerimine võivad tunduda tantsust rääkimisel liigpehmed teemad.

Ilmselgelt on tantsul erinevaid tulemeid ja mõjusid inimesele ning ühiskonnale. Huvitav on küsimus: kas tantsija, kes töötab lähtuvalt oma vaimsest ja füüsilisest kehast, võttes end omaks, suudab ka teisi inspireerida ennast omaks võtma? Rääkides kunsti jõust…

Übermensch’ilik tantsija inspireerib oma ülivõimekusega. Kas lihtsalt inimlik tantsija suudab meid inspireerida olema inimlikud? Veidike pehmemad… tundlikumad… kaitsetumad… ausamad… enda ja teistega.

 

Olla ülivõimekas on ka suurepärane. Kui Sulle see siin ja praegu loomulikult tuleb.

 

Nojah, inimlikkusega kaasneb kerge pisaraoht.

Aga ehk on see siiski okei.

It’s your party and you can cry if you want to.

 

Oh please, do cry!

You do not have to fake it til you make it…

Why not for a change be soft-core?

 

 

SIIN olemine < > SINNA püüdlemine

 

 

Põnevaks muutub hetk, kus liikumine (nii tantsus kui ka elus) tekib

välise sundluseta

isiklikust soovist

tahtmata sellega midagi

endale või teistele

tõestada

iseeneslikult

 

Sellega seoses on esile on kerkinud ülimalt tundlik küsimus vajaduse ja tootlikkuse vahel ja suunas, mitte ainult meie majandustegevuses, vaid ka tantsustuudios ja tantsulavastuses. Tantsukunstnikud on teravalt küsivad oma loodava ja toodetava suunal, sest ei taheta luua juurde enam ebavajalikku ja halva kvaliteediga müra. Põhjuseta müra.

Kas me räägime, sest meil on midagi öelda? Või ma ütleme, sest meil on võimalik rääkida?

Samas kehtib ka liikumise ja liikumispõhiste lavastuste kohta.

Antikapitalistlikud tantsukunstnikud.

Bojana Kunst jõuab oma raamatu “Artist at Work” lõpus järeldusele, et kõige suurem protest, mis täna kunstnik turumajanduses saab teha on mitte millegi tegemine.

Kahju on aga, kui kunstnikud muutuvad ümbritseva tulemusena nii tundlikuks, et muutuvad lisaks antikapitalistidele ka antikunstnikeks.

Sest liikumine saab sündida ainult liikumises. Ja areneda ainult liikumises.

 

Ning ehk on viljakaim viis protestida endale sobiva tegutsemise kaudu?

 

2016/17 aasta SESOON tegeles seega palju SIIN olemisega ja SIIT liikuma asumisega. Ei puudunud ka püüdlused SINNA. Karl Saks, Joonas Tagel ja osaliselt ka Simon Mayer kujundasid oma hommikuid lähtudes enam keha funktsionaalsusest. Keha oli fookuses instrumendina, mille liikuvust arendati kindlaid printsiipe käsitlevate harjutuste kaudu. Ehk siis sekkumine keha tegevusse oli otsene. Liis Vares, Tatjana Romanova, Nele Suisalu, Mira Kautto ja Laura Kvelstein keskendusid palju pinnasele, kust liikumist alustada. Neil hommikuil loodi pehmed raamid ja / või anti tööriistad, mille abil liikuda. Samas jäeti ka ruumi osaleja hetkeseisundi avaldumisele ja mõjule tegevuses. Oluliseks kujunes märksõna turvalisus ja turvalise ruumi loomine. Ja liikumises enda turvaliselt tundmine.

 

See on põnev.

Instrumendi harjutamine… ja see, mida siis selle instrumendi peal mängida.

Millal olla ambitsioonikas ja üritada mängida teoseid, milleks keha veel võimeline pole? (Kaugushüpped SINNA võivad väga arendavad ja nauditavad olla.)

Ja millal olla positiivselt turvaline, lastes liikumisel olla selline nagu Sul sel hetkes vaja on? Lastes liikumisel pinnale tulla?

Ehk on vastus isiklike tasakaalupunktide leidmine nende kahe vahel.

 

Jätkame “oma peo” otsingutega! Ning ärgem unustagem “So You Think You Can Dance’i” kirge.

töödeldud 20160920_115835.jpg

t 20161024_114827.jpg

t 20170403_111252

Kirjandust:
André Lepecki “Exhausting dance: Performance and the Politics of Movement”

Jonathan Burrows “A Choreographer’s Handbook”

Bojana Kunst “Artist at work”

Lisa Nelson “Before Your Eyes: Seeds of a dance practice”

http://www.kultuur.ut.ee/sites/default/files/vka/before_your_eyes.pdf

Heinrich von Kleist “On the Marionette Theatre”

http://www.southerncrossreview.org/9/kleist.htm

 

Dance a Song “Moving On and Getting Over”

Pardons for being away too long.

I have been doing quite a bit of art.

And now I will start sharing it more.

Screen Shot 2017-07-02 at 21.25.04

 

Dance a Song is my relatively fresh dance practice. It is simple, yet contains a lot.
1. You dance the whole length of a song of your liking.
2. You do it without any physical or mental warm up and preparation. (In order to be direct and uncensored in your expression.)
3. You do it whenever and wherever the feeling and opportunity arises. 
4. You film it, you do not edit it. 
5. You dance the story of the song. (Kind of like on So you Think You Can Dance?, kind of like lyrical dancing.)
6. You dance the dynamics and qualities of the song. (Kind of like Mickey Mouse‘ing.)
7. You dance it whilst holding awareness on yourself and the movement
8. You dance it by performing it to the camera (your audience).
9. You should be one with the song. Not under or over it.

There is something about how street dancers are usually dancing and performing the music. I did street dance about six years ago and I have lost most of the skills and movement vocabulary to be reacting to music the way they do. My training today is mostly contemporary dance and my own silly dancing, whatever that style might be called. There is something I like very much in contemporary dance expression when it comes into contact with this street dance / lyrical dance approach to dancing the music. Something other is born. I also like the little bit of failing that comes with it for me: I know how it could be danced, but I am not somehow capable of it – do I even want to be? I think I’d rather keep on dancing those songs and discover what kind of new skills and movement pathways I shall cultivate.

Oh.. it’s definitely not about perfection. 😉

This one is to “Moving On and Getting Over” by John Mayer.
Thanks, John! This song is very much needed in my heartbreaky times. 

Q&HAA: Selection of Q from fellow artists

Here you will find an additional section of “Q&HAA (Questions & Hardly Any Answers)”, which consists of questions from my dear fellow artists.
Q&AA is a practice I started during my studies at London Contemporary Dance School, The Place in 2014-15. I have found that at the moment it is one of the most rewarding ways of working for me. Even though I hardly ever give any answers, they still manage to reflect my area of research and general direction of thoughts. 

How can I make this about you instead about me? – Sze-Wei Chan

What is my voice? – Bridget Lappin

How to help the audience to surrender? – Katarzyna Witek

Do you think art is a service? – Gabi Serani

Is university a good training for my creative mind or is naming what I see a good training for my creative mind? – Virginia Scudeletti

What is the role of art in capitalist society? – Eleni Papaioannou

What is the role of capitalism in art?

What’s love got to do with it? – Amarnah Amuludun

Is every artist a secret socialist? – Jack Sergion

Can there be freedom of expression when there is money involved? – Rachele Rapisardi

What are people looking for when they go and see dance? – Laura Lorenzi

What can I do with what I have?

Socially awkward dance artist penguin thanks you with short-winged but warm hugs!

Socially awkward dance artist penguin asks: “What is my artistic contemporary hunting spear?”

To be a human

making art

bread on the table

some hummus, too

thinking of life

challenging pushing breaking

rising from the dark

questioning the world

eatin’ occasional ice creams

This is what I want:

to make art


This morning after my morning porridge and coffee, in my fluffy fuzzy bed surfing on social media, of course, I stumbled upon a public figure called Baddie Winkle. 87 years young bad ass person(a) living it up up up. Wearing cray shit, dancing at night clubs, posting on Instagram, inspiring people to live (cuz u know, life’s gonna end). But I could not not see that she is also a brand, something that is connected to her, but can also stand separately from her. As she says herself: “Baddie Winkle has helped me a lot — in spirit, anyway.” A cultivated persona, to an extent. But aren’t we all?

Being a freshly-baked emerging dance artist I have thought a lot about my artistic identity. What is my artist statement? What is my unique selling point? Do I need any of those things? I haven’t written too many residency applications yet, but most of the ones I have all ask for some kind of a definition of myself (as an artist) and my artistic practice. Understandably it is a way to be quickly and efficiently informed, and it also offer a guarantee(?) that the artist him/herself knows what he/she is doing(?). However, the last part is not necessarily always true (or maybe it is true to an extent, or maybe you know exactly what you are up to 😉 YAY! ). The way I and some of my artist-friends perceive it is that we are also forced (too strong?) to formulate an artist statements in order to make our way in the market place. It is the artists’ contemporary hunting spear. Doesn’t mean we always know what the spear looks like or what we are hunting with this mysterious object. (Well.. I am not entirely sure yet). One could say I felt the need to establish an artistic standpoint partly because of the economic situation, but also because I find ‘artist statement’ a very INTERESTING phenomenon. It also made me think hard about what are the characteristics of my art? What kind of art do I want to put out there in the world? And what kind of art makes me the happiest maker? So for the past months I have been wondering and looking at how artists define and present themselves.

Back to Baddie. Baddie Winkle with the help of her granddaughter created a distinctive persona using social media, which is something artists do a lot. For me the interesting question is: how much does the established identity reflect her reality? I am sure in the beginning they were far more apart than they are now. But I do believe we can become what we envision (Fake it til u make it, baby. Dream big or go home). We see it often: artists search for their unique style, and once they have been able to define it (even a little) it becomes more prominent, detailed and distinctive over time. They develop a signature, which started off as a vision. Sure, you also need actions to reflect your online self (the person you are aspiring to become?). Baddie is not a wholly made up virtual figure that exists only behind a screen. She does live the life she breaches, though we don’t know to which extent. She doesn’t smoke weed, nevertheless, she posts pictures wearing weed patterned clothing, jewelry or videos of her rolling a joint. Hmmm. A false perception? Where is the line between reality and fiction? An artist Amalia Ulman created a new self and a made-up life via social media (her Instagram), pinpointing how there is a lot of fabrication in the way people present themselves. (How many pictures did you take of your morning porridge until it was ‘perfect’?)This is to show how nowadays it is relatively simple to create something seemingly tangible into nothing. In a way that is exactly what I am also doing here. I am writing my way into existence. With hardly anybody reading (lol).

So can it be that all we need is some some visual and verbal action and POWW! you exist! (Does) documentation makes you exist more(?). Real life is too fleeting. But through documenting your life and your art, you can live forever and become apart of the history (if that is what you desire).

Images, homepages, reviews, press releases, advertisements, artist statement, interviews, introduction of oneself means being out there in the visible invisible network. Your existence can become and be possibly bigger? More valid? Perhaps even a guarantee of quality?

Can an online presence be a guarantee of quality? In actual reality?

As both Kirby’s focus on “tomorrow’s past” and Mangolte’s statement that she was photographing so that an unknown future audience might better understand the work documented suggest, performance documentarians created an archive of “significant” work whose significance was asserted through the act of documentation rather than established prior to documentation: these works were not documented because they were significant but became significant because they were documented. 
(Article “Surrogate performances” by Philip Auslander)

This is something crucial for contemporary arts: the act of documentation and having an online presence makes something as small as, for example, my small dance production, seem bigger, have greater weight and perhaps even importance. Or maybe not(?). As Philip Auslander points out, Kirby’s and Mangolte’s documentation of the happenings back in the days made the works become significant. Basically we can create significance (fake or real) by putting ourselves out there.. establishing ourselves in the void. So how do you want to present yourself? (This can be the question, or you can just go on doing the work and you will be defined by the outside eyes. Or not defined at all. You can die almost unknown or completely unknown. Or maybe you are lucky. Or you just stop making art, because it is not feeding you. Might be true, might not be true.)

So why did I create my homepage? To exist more as an emerging dance artist? Yes. But this is not the only reason.. and definitely not the first one. (I also have a more personal Tumblr, which hardly anybody reads. And I am fine with it). I actually have content I want to share. And hopefully which you will find.. worthy of your time. I am not here to tell you how awesome I am (though I am) and how awesome my work is (though it is). Thinking about life and art, well, that is what I do. I am just here to share.

My artist statement? Oh lord. I will let you know when I know.

I am quite happy with my tagline though – Socially awkward dance artist penguin. Stupid and serious.

Socially awkward dance artist penguin asks: “How can I fail real good?”

Here you will find an updated chapter of questions from my portfolio ‘Q&HAA (Questions & Hardly Any Answers)’ created during my studies at London Contemporary Dance School, The Place in 2014-15.
I have found that for me at the moment one of the most rewarding ways of working is asking questions. Even though I hardly ever give any answers, they still manage to reflect my area of research and general direction of thoughts.

failing much?

What does it mean to have the option of failing available in your art?

What is failing?

Who defines failing?

What can I do to make the option of failing more accessible? For myself? For the audience?

How can I not be afraid of failing?

How can the audience not be afraid failing?

Why should I not fail?

Why should I fail?

Have I already failed?

Have you failed? Why? Why not?

How GRAND can my failure be?

How JOYOUS can it be?

How TRAGIC?

I want to fail. Good. 

How to fail with grace?

I think maybe you should fail, too.

There is too much fear in this world. I think we don’t even acknowledge what fear produces, how it affects our lives.. and the work we make.

Where is the root of likable and pleasant composition? Of likable and pleasant dance?

So what if it is not compositionally perfect?

So what if it is not dramaturgically perfect?

Why do we automatically look for recognizable systems, patterns, organizations?

Why is chaos uncomfortable?

What are we missing out on because we do not dare to go to the ‘this does not work’ (potential failure) area?

Why do we think some things work better than others?

Why should it matter if it does not work?

Why are we often obsessed with making things ‘work’?

Why are we perfectionists?

What would happen to my and to your art if you were not as perfectionist?

How can we start to appreciate and love the things that do not work in the traditional and fashionable way?

How can we move towards free art? Art without selection? Without prejudice?

How can I keep true to myself even when the audience does not understand what I am aiming at? (creating outside of the box)

I like being on the border of chaos, on the edge.
Maybe I will fall off the cliff
or maybe I will learn to fly.

Or maybe failing means flying?

How can I go all the way? Take the risk with a smile?